Veeringe
Keskmiselt võttes uuenevad veevarud: atmosfääris umbes 10 päevaga, pinnavees 3 aastaga, põhjavees 600 aastaga, maailma meres 4000 aastaga, Antarktise mandrijääs 14000 aastaga. Veeringe on vee pidev liikumine maapinnal, taevas ja maa-all. Selles ringluses on osa ka mõningatel bakteritel, näiteks osaleb jääkristallide moodustumise protsessis taimedelt veekeskkonda sattunud Pseudomonas syringae. Ringlemise käigus võib vesi esineda jääna, auruna või veena. Ringlemise käigus võivad muutuda vee agregaatolekud.
Veeringes ei ole võimalik eraldada ringe algust ega ka lõppu. Veeringe toimumise eelduseks on päikeseenergia. Päikse soojendab vett seni, kuni tekib vee aurustumine ning aur tõuseb õhku. Õhu kerkimine kõrgematesse kihtidesse põhjustab õhu jahtumise ning selle tagajärjel tekib kondenseerumine. Taevas näeme me seda pilvedena. Õhuvooludest põhjustatuna hakkavad pilved liikuma ning kui nad ühinevad üksteisega, siis nad suurenevad suurenevad seni, kuni küllastuvad. Siis hakkab maa külgetõmbejõu mõjul sadama. Kui vesi maapinnale jõuab, siis see sõltuvalt keskkonna temperatuurist, kas jäätub või jääb veeks. Enamus sademetest imbub jõgedesse, järvedesse ja põhjavette või liigub edasi ookeanidesse. Maa seest imbub vesi allikatena maapinnale. Kõige suurem osa veest aurustub ookeanide pindadelt ning seetõttu langeb see ka sinna tagasi, see on väike veeringe. Suureks veeringeks nimetatakse seda, kui ookeanidelt aurustub vesi ning see jõuab mandritele.
Veekogudes muutuvad reoained ajaga kahjutuks või hävivad organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside mõjul. Bakterid ja seened lagundavad orgaanilisi aineid, bakterid redutseerivad nitraadid gaasiliseks lämmastikuks (denitrifikatsioon), taimed omastavad biogeene veest, selgrootud (ja osa kalu) toituvad vetikatest, selgrootuid tarbivad toiduks kalad. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja põhjasetteisse ladestumise tagajärjel. Heitveega saastunud veekogude põhjas võib esineda reoveeseen- paljudest liikidest koosnev mikroobikooslus (bakterid: Sphaerotilus natas, Zooglea spp., Beggiatoa alba, Flavobacterium spp., seened: Geotrichum candidum, Leptomitus lacteus; algloomad, vetikad).
Veeringes ei ole võimalik eraldada ringe algust ega ka lõppu. Veeringe toimumise eelduseks on päikeseenergia. Päikse soojendab vett seni, kuni tekib vee aurustumine ning aur tõuseb õhku. Õhu kerkimine kõrgematesse kihtidesse põhjustab õhu jahtumise ning selle tagajärjel tekib kondenseerumine. Taevas näeme me seda pilvedena. Õhuvooludest põhjustatuna hakkavad pilved liikuma ning kui nad ühinevad üksteisega, siis nad suurenevad suurenevad seni, kuni küllastuvad. Siis hakkab maa külgetõmbejõu mõjul sadama. Kui vesi maapinnale jõuab, siis see sõltuvalt keskkonna temperatuurist, kas jäätub või jääb veeks. Enamus sademetest imbub jõgedesse, järvedesse ja põhjavette või liigub edasi ookeanidesse. Maa seest imbub vesi allikatena maapinnale. Kõige suurem osa veest aurustub ookeanide pindadelt ning seetõttu langeb see ka sinna tagasi, see on väike veeringe. Suureks veeringeks nimetatakse seda, kui ookeanidelt aurustub vesi ning see jõuab mandritele.
Veekogudes muutuvad reoained ajaga kahjutuks või hävivad organismide elutegevuse ning füüsikaliste ja keemiliste protsesside mõjul. Bakterid ja seened lagundavad orgaanilisi aineid, bakterid redutseerivad nitraadid gaasiliseks lämmastikuks (denitrifikatsioon), taimed omastavad biogeene veest, selgrootud (ja osa kalu) toituvad vetikatest, selgrootuid tarbivad toiduks kalad. Osa reoaineid kaob veekogust edasikandumise ja põhjasetteisse ladestumise tagajärjel. Heitveega saastunud veekogude põhjas võib esineda reoveeseen- paljudest liikidest koosnev mikroobikooslus (bakterid: Sphaerotilus natas, Zooglea spp., Beggiatoa alba, Flavobacterium spp., seened: Geotrichum candidum, Leptomitus lacteus; algloomad, vetikad).
Pilt 3. Veeringe. Pildi allikas: http://www.hot.ee/kata66/aine%20ringleb%20.htm
Järgnevast videost saab näha inglise keelset veeringe tutvustust.
Kontrollküsimused!
by The JavaScript Source